Kui keegi veel mäletab, siis käisin ma aprillis Sardiinias, “Foto ja Vein” workshopil. Workshopi eesmärgiks oli tuua kokku loomeinimesed-veininautlejad ja niiviisi ühiselt 10 päeva kulgeda, avastada ja luua.
Elasime me pisikesel Sant’Antioco saarekesel, merevaatega vahemere stiilis villas. Kõlab esialgu nagu varajatud kaameratega reality. Muuseas meil seal vahepeal ka selline teooria õhku visati, aga süüdistame selles mõttekäigus pigem veini. Igal juhul, Wikipedia andmetel on Sant’Antioco saar 109 km², seega natuke suurem, kui meie Vormsi. Elanikke ligi 12 000, võrreldav mõne Eesti väikelinnaga. Kuna itaallased on ilmselgelt väga sotsiaalsed, siis oli meie sealviibimine kulutulena levinud ja kohalikud olid üsnagi kursis, et 7-pealine müstiliste eestlaste kamp seal tegutses.
Meie võõrustajateks olid Raimo ja Guendalina. Dünaamiline duo eestlaslikust rahust ja itaallaslikust temperamendist. Nemad sõidutasid meid saarel ringi, tutvustasid kohalikku kultuuri ja viisid meid kõige kaunimatesse kohtadesse, mida kõike omal käel oleks ilmselt keeruline leida. Samuti oli Raimo ja Guendalina poolt organiseeritud 3 stiliseeritud fotoshuuti. Ehk siis nägime ära, kuidas töötab professionaalne tiim – jumestajad, stilistid, fotograafid. Ütleme nii, et pani südame põksuma küll. Aga sellest tuleb ehk hoopis eraldi postitus.
Äärmiselt armas, et Guendalina ema käis meil ühel õhtul villas külas ja õpetas valmistama autentseid…kohalikke roogasid. Niiiiii piinlik, aga ma tõesti ei suuda meenutada täpsemaid nimetusi, ütleme siis, et pastat ja sõõrikuid (et mitte öelda makarone ja pontšikuid, palun vabandust :D). Kui veel meie võõrustajatest rääkida, ja võib-olla üleüldse itaallastest, siis mulle meeldis väga nende kulgemise rütm ja oskus elu nautida. Ma tean, et osadele meie grupist oli pigem tähtis, et asjad toimuksid ettenähtud aegadel ja kellaajaliselt täpselt, aga ma olen ka pigem kulgeja ja kui kuhugi peab kellatäpsusega jõudma, siis tekitab see minus stressi…halb ajaplaneerija, mis muud. Siiski oli harjumatu, et kohalike jaoks polnud mingi probleem veeta söögilaua taga paar tundi. Ja segadust tekitas see, et keegi justkui tööl ei käinudki, alati oli mingi siesta ja fiesta. Hämmingut tekitas ka see, et kõik kandsid musta, ilmselt mafia vibes. Ma polnud selleks üldse valmistunud ja tuiasin seal roosa mantli ja roosade papudega ringi. Hämmingu momente oli veelgi – iga päev süüakse pastat, pizzat, saia, maiustusi…ühesõnaga süsivesik ruulib, aga kõik näevad ikka nii head välja?! Eraldi teema on veel autod, teate ju ikka, kui tähtis on auto Eesti mehele? Nii värskendav oli näha neid väikeseid värvilisi Fiate, mis enamjaolt olid kõik kergema või raskema mõlgiga, mida parandatakse üldjuhul käepäraste vahenditega, kui üldse. Jess selle peale, auto on siiski tarbeese ka minu silmis.
Kokkuvõttes oli see reis väga inspireeriv, sisutihe ja seiklusterohke, seega võib vabalt kunagi “Foto ja Vein 2” või “Foto ja Vein reunioni” ette võtta. Pikka juttu ei ole nagu ikka, vaadake hoopis pilte.
