Taaskord üks kaunis meenutus ülikuumast suvest ja ühest erilisest sündmusest – Keidi ja Kristjani pulm. Päev algas ettevalmistustega pruutpaari kodus. Käis meeleolukas sagimine asjaosaliste ja pruudi-peigmehe lähedastega. Lisaks muidugi nende koer Ruby, kes kedagi külmaks ei jätnud. Edasi suundusime ERMi juurde pildistama. Ootamatult olid seal mitte kõige fotogeenilisemad võrkaiad meie lokatsiooni blokeerimas, ootamatused nõuavad aga kiireid ja loomingulisi lahendusi. Õnneks polnud ERMi administartsioonil midagi selle vastu, et me võiks stiilse Ameerika autoga ka hoone katuse all mõned kaadrid jäädvustada. Kuna päike paistis lagipähe, siis oli see lahendus kõige ideaalsem. Keidi ja Kristjani first look oli senimaani vist üks kõige emotsionaalsemaid…sest no kui peigmehelt suudetakse pisarad välja pressida, siis on see midagi. Ja see oli ilus hetk! Laulatus toimus väikeses ja armsas Rannu Püha Martini kirikus. Laulatus möödus suurepärases energias ja rõõmupisarate saatel, vaieldamatult kõige suurem pisarakiskuja oli Keidi saja aastase vanavanaema sõnavõtt, kus ta jagas oma pika elu jooksul kogutud tarkuseterakesi. Edasi kulgesime mõne vahava vahepeatusega (näiteks pidas taaskord pulmarongi kinni legendaarne ja ülihumoorikas Võru Miilits, kellega mul oli sellel suvel ikka korduvalt au kohtuda) looduskauni Vehendi motelli suunas, kus sai alguse PIDU, pidu suurte tähtedega, sest pidutseda ja meeleolu üleval hoida see seltskond juba oskas. Muuseas, ilm oli vist suve üks palavamaid. Mäletan, et käisin vahepeal autos konditsioneeri saatel ennast jahutamas. Olid ikka ajad…
